Perimeetria meetodid

perimeetria meetodid

Perimeetria meetodid on erinevad viisid, kuidas mõõdetakse inimese nägemisvälja ja selle tundlikkust. Põhiline jaotus on staatilise ja kineetilise perimeetria vahel: staatiline mõõdab valgustundlikkust kindlates punktides, kineetiline jälgib piiri, kus inimene hakkab valgust märkama. Tänapäeval kasutatakse palju automatiseeritud seadmeid, mis annavad täpse ja korduvvõimega tulemuse ning lihtsustavad jälgimist. On olemas ka eripõhiseid teste, nagu sageduse-dubleerimise ja lühilaineperimeetria, mis võivad avastada varasemaid kahjustusi teatud nägemisradades. Käsitsi ehk konfrontatsioonimeetod on kiire ja lihtne esmaseks kontrolliks, kuid pole nii tundlik kui automatiseeritud testid. Iga meetodi eelised ja piirangud määravad, millal ja kellel neid kasutatakse: mõned sobivad varasema avastamiseks, teised patsiendi eripära arvesse võttes. Arst valib meetodi vastavalt patsiendi riskile, kaebustele ja sellele, millist infot ta diagnoosiks või ravi hindamiseks vajab. Õige meetodi valimine aitab vältida valehäireid ja tagab, et nägemiskahjustusi märgatakse õigel ajal. Regulaarne ja sobiv testimine on oluline glaukoomi ja teiste silmahaiguste jälgimiseks.