Võrkkesta degeneratsioon tähendab võrkkesta närvirakkude ja toetavate kihtide järkjärgulist kahjustumist. Võrkkest ehk retina on silma sisemine kile, kus valgus muudetakse närviimpulssideks, nii et aju saab nägemist tõlgendada. Kui võrkkest kahjustub, kaotab inimene tavaliselt üksikasjade nägemise, värvide tajumise või pimedusest valgustustumise võime. Erinevad vormid mõjuvad erinevalt: näiteks keskmise osa kahjustus muudab nägemise keskosa uduseks, samas kui mõni haigus esineb rohkem perifeerses nägemises. Vanus, geneetika, diabeet ja põletikud võivad suurendada riski, et võrkkesta hakkab degeneratsiooni läbi tegema.
Haiguse varajane avastamine on oluline, sest mõningaid muutusi saab aeglustada või ravida, et säilitada rohkem nägemist. Silmaarst teeb eeluuringuid, näiteks vaatevälju, pildistamist ja optilise koherentsustomograafia (OCT), et näha võrkkesta kihte ja muutusi seal. Ravi võib hõlmata ravimeid, laserravi, intravitreaalseid süstidesid, elustiili muutusi ja uute geneetiliste või rakkude põhiste lähenemiste katseid. Kaasaegsed abivahendid nagu suurendusseadmed ja helipõhised lahendused aitavad inimestel hakkama saada nägemiskaotusega igapäevases elus. Mõistmine, miks ja kuidas võrkkest kahjustub, aitab inimestel teha teadlikke valikuid ennetuse, regulaarse kontrolli ja ravi kohta.